DEAD SILENCE

День 01 - Опубликуйте самую недавнюю фотографию с собой и расскажите о себе 15 интересных фактов;

1) меня зовут Астрит
2) я живу в Эстонии
3) Играю на пианино
4) У меня биполярное расстройство
5) У меня есть кот Мурзик
6) Я форевер алоун
7) Мой глаза голубые
8) Любимая группа 30 Seconds To Mars
9) Мой бро - Аннушка (ай лав ю)
10) Никогда не ходила в парикмахерскую
11) Моё зрение -2,75, ношу очки
12) мой английский ужасный и я стесняюсь этого
13) (Я ЛЮБЛЮ ЧИПСИ), любимые Lays с луком
14) Мой вес на данный момент- 43
15) Люблю спат

11.03-12.03

Maailma parim esmaspäeva hommik! Igatahes eile sõitsime Anjaga Laulasmaa SPA`sse. Ja see oli lihtsalt võrratu. Seal olid igasugused saunad… bassein. Igatahes meil oli Anjaga väga lõbus. :) Minu võrratu bro. Ta kinkis mulle ka särgi Brianiga! :D hommikul hilinesin etlejate konkurssile üheks tunniks xD aga nad lasid mul ikka lugeda läbi oma luuletuse… ja selle teksti. Enam-vähem läks.

7.03.2012

See oli lihtsalt vapustav päev! Täna oli Anjal sünnipäev. Olime Tallinnas bowlingus. Üritan homme lisada pilte. Jõin natukene ka alkoholi :D

зачем кричать, когда никто не слышит

3.03.2012

Hello March! Ongi käes juba märts, mis tähendab, et suve lõpuni on jäänud kolm kuud… aga sellest hiljem.

Koolis oli see nädal suht normaalne. Õp. E`ga saan praegu suht hästi läbi. Ta isegi palus mul osaleda mingis luuletuse konkurssis, kus ma ka osalen. Pean õppima ühe luuletuse murdes ja proosateksti. Hehehe… ei saa end kuidagi käsile võtta. Neljapäeval sain koolis süsti. Käisin nende juures ka küsimas, miks mul vahel võtab silme ees täiesti mustaks… Kohe õhtul hakkas mul ka ninast verd jooksma. Praegu läheb silme eest mustaks põhimõtteliselt koguaeg. See vist tuleneb sellest ma viimasel ajal söön väga vähe. Tarvitan ka antideprissante, keegi sellest ei tea. Emal võtan neid tablette. Igapäev. Ma arvan, et nad aitavad mind. Eile läksin umbes 16.00 magama, ja ärkasin alles kell 2 öösel, hommikul uinusin jälle ja nüüd olen siin. Ma ei tea, miks ma vahel magan nii kaua. Varem ma üldse ei maganud päeval- mitte kunagi.

Järgmisel nädalal on Anjal sünnipäev, ta peab sünnat bowlingus, minu soovitus. Nastyaga ma ei suhtle peaagu kui üldse. Anja räägib ka, et ta on nüüd koolis koguaeg selle Katjaga. Igatahes ma võin teda unustada. Ma ei vaja selliseid sõpru, kes ei või isegi lihtsalt küsida minu käest kuidas mul läeb ja kes kirjutavad enamasti vaid siis, kui vajavad minu abi. Same story with Julija. Teate, ma olen juba nii väsinud. Lihtsalt väsinud sellest, et mind kasutatakse lihtsalt ära. Väsinud solvumistest. Olgu las Nastya on oma uute sõpradega, natukene on kurb sellest, et me oleme olnud sõbrad nii palju aastaid… Ahh…

28.02.2012

Ei tea isegi mida öelda tänasest päevast. Koolis läks hästi. Kodus oli täna minul jälle üks idnsitent. Emaga riius. Nutsin. Inimesed kasutavad mind ära, like always. Laulud aitavad mul selle õuduse läbi elada.

My happy ending…

Igal heal asjal on oma lõpp. Tundub, et viimased päevad olen elanud kuskil unistutes, kuid nüüd olen jälle ärkanud reaalsusesse. Nutan ja mul on sitaks kui kurb. Igatahes ma tahan ju järgmisest aastast Tallinnas õppida. Aga nendesse koolidesse on nii raske sisse saada. Need sisseastumiseksamid, nad ajavad mind lihtsalt masendusse.

Christina kutsus mind õue. Kohe peaks varsti minu juurest läbi tulema. Olen natukene pinges, kuna Nastya tuleb ka. Nagu ma mainisin ei ole meie suhted viimasel ajal täitsa normis. Anja tuleb ka ;) Õnneks. Minu broo :D

26.02.

I feel like shit. Kolmandat päeva järjest ei saa öösel und -___- Mingi viie paiku läksin magama. Tunne on praegu õudne. Unine ja väsinud. Tuju ka pole.

26.02.2012

Appii…. ma olen praegu nii õnnelik. Tunnen sellist rahuldust ja lihtsalt lihtsust. Mul tõsiselt hea olla. Elu praegu ei olegi nii halb, nagu ma tavaliselt arvan. Ma ei tea tõsiselt, mis minul viga on? Ma ei tea, miks mul on sellised meeleolu muutused. Üks hetk olen masenduses ja depressioonis, tahan surra ja vihkan kõike ega näe üldse elu mõtet ja samas järgmises tunnen, et suudan kõike, et elu on ilus, nii palju võimalusi, inimesi keda armastad ja hoolid, sõbrad. Ma kardan, et ma ärkan homme ja ma tunnen end jälle tühjana. Ma vihkan end sellepärast. Ma vihkan, et minu pärast peab keegi olema õnnetu. Tõsi ta on, et minu depressiooni all on kannatanud palju inimesi. Mul on tõsiselt kahju sellest.Aitab nüüd minu tunnetest, räägin natukene ka millega olin hõivatud eile ja täna.

Eilne päev algas sellega, et ärkasin kell kuskil 13:00, kohe arvutisse, istusin seal umbes kaks tundi, siis lubasin Christinale end veedan kõik puhkepäevad temaga ning olin sunnitud minema õue, läksime Nastya juurde. Ta tegi mingit video, kuid siiski läks meiega õue. Siin väike paus. Tahaksin rääkida veidike ka Nastyast. Igatahes nagu te teate, temal on uued sõbrad ja POISS. Ma olen tema üle õnnelik, et ta leidis inimese, kellel on tema vastu tunded, kuid…. ta on väga muutunud. Ta pole enam see Shab, kes varem oli. Alati positiivne ja jutukas. Tõtt-öelda, temaga jalutades tekivad meil tihti piinlikud pausid… ja ma ei tea. Varem sain ma temaga rääkida kõigest, kuid nüüd ma tunnen, et ta üha rohkem vaikib. Ta ei tee nalju. Ta ei kirjuta mulle. Tema sõnad tunduvad justkui valed. Ma ei tea, kas ta on vaid minuga selline või ka oma uute "sõpradega" või just vastupidi, on minu seltskond talle igav ja ma pole tema vääriline ning teistega on ta lõbus ja lihtsalt Nastya. Ma enam ei tea millest ta mõtleb. Mulle viimasel ajal tundub, et ta õnnetu. Ma arvasin, et Olewkaga käies muutub ta paremuse poole, kuid nüüd ma kahtlen selles. Ma igatsen teda. Tõsiselt. Ma tõden, et olen viimased nädalad veetnud päevad mõeldes temast ja meie suhest. Kas tõesti ma teadsin teda piisavalt? Kurb, aga tunne, et ta on justkui meid/mind maha jätnud. Tõsi ta on, ta on mitu korda, öeldnud et meie oleme igavad… või mõeldnud oma sõnade all seda. See teeb mulle haiget, kuid üritan sellest üle saada. Ja tundub, et ma saan.

Igatahes läksime temaga jalutama ja see oli lihtsalt masendav. Nastya peaaegu kui üldse ei rääkinud. Tegi küll paar nalja, kuid see pole see. Anja tuli ka välja ja temaga sain rohkem jutu teha. Tegime ühe tiiru ja enda arust olin selline positiivne. Rääksin enamasti mina. Siis läks Nastya koju, videosid tegema kooli jaoks. Ja meie, kolmekesi, mina, Chris ja Anja, christina juurde. Jõime teed. Mõnus meeleolu. Vestlesime. Naersime. Tore oli igatahes. Siis läks Anja koju, ma jäin Christina juurde, ta pakkus mulle jääda tema juurde ööseks ja ma nõustusin. Vaatasime videosid, ja viimaks filmi "Mr.Nobody" Jared Letogo. Nagu ka esimene kord, meeldis mulle ka seekord seda vaadata. Mõnus film. Selline filosoofiline. Paneb mõtlema. Christinale ka meeldis. :) Peale filmi rääkisime ja viimaks uinus Chris. Mina jäin aga oma mõtetega üksipäini ja see oli õudne. Ma ei saanud üldse kübetki und. Lihtsalt ei tahtnud magada ja und ei tulnud. Mingi 3 tundi kindlasti niisama vedelemist. Siiski ma uinusin, kuid magada ei saanud eriti hästi. Hommikul äratas mind telefoni helin. Emps helistas. Nad olid linnas, papaga. Ma sain muideks täna oma telefoni tagasi. Viimaks ometi, nüüd saan muusikat kuulata :D yeees. Sõime, jõime teed ja ma läksin koju. Kodus istusin arvutis, kuulasin muusikat. Kella seitsmeks tulid Chris ja Anja minu juurde. Alguses oli meeolu selline kuidagi igav ja masendav, Chris tundis end halvasti, rääkis vähe, kuid ma ei lasknud nii-moodi edasi minna. Lõppude lõppuks kujunes kõik üli-ägedaks. Käisime saunas, naersime, olime poolpaljad õues :D lisan hiljem pildid. See oli väga hea päev. Ma ei tea, mida ma olen teinud, et sellise päeva ära teenida, kuid ma olen selle üle tänulik. Sellistel hetkedel ma saan aru, kui väga on mul vedanud, vedandu et mina olen mina ja mitte keegi, et minul on need mõtted, need vanemad, ma isegi hoolin väga oma vennast Kaurist, :D ma ei kujutaks oma elu ilma temata. Me küll riidleme, kakleme ja vahest isegi on kuulda väga tigedaid sõnu, kuid me siiski oleme vend ja õde ning ma armastan teda. Sama ka Arnoldi kohta. Me oleme tegelikult temaga väga sarnased. Ma tean, et Arnold hoolib minust ja ma olen selle üle talle tänulik, kui ta näitab ka seda. See on tõesti mulle väga tähtis. Soovisk temaga rohkem aega veeta, ma ei tea, lihtsalt rääkida, kuid temaga olles, keel jääb kinni ja sõnad jäävad justkui kurku. Kahju. Olen tänulik oma sõprade üle. Mul küll ei ole neid palju, kuid on. Ja nad on parimad. Christina ja Anja, aitäh et tegite mu päeva täna ilusaks. Kui te seda kunagi lugema peate ja ka midagi eesti keelest aru saate, siis teage et ma armastan neid. BROOOD :D

Julija täna ei tulnudki. Kuid ta pidi. Igatahes ta sõitis Narva. Isegi mulle ei teatanud. Kurb.

Nii mööduski mu päev. Saatsin oma sõbrakesed koju ja nüüd ma siin olengi. Ja tunnen, et olen õnnelik. Isegi nutta tahaks õnnest. Õnnelik, selle üle, et oskan näha maailma ilu. Ma igatsen viimasel ajal väga palju Küllist. Hülgan end, et varem ei polnud rääkinud Küllile kui väga ma temast hoolin. Ma vihkan end kõige rohkem seetõttu, et toetanud teda piisavalt. Aga ta sai siiski hakkama. Ta on kõige tugevam inimene maailmas. Ta on mulle eeskujuks. Ma armastan ja igatsen teda. Külli sai alati aru minust. Miks ma kirjutan minevikus. Praegugi saab. Ma tahaksin nii väga, et ta oleks praegu siin, minu juures. Et me saaksime rääkida kõigest. Tema juuresolekul ma kunagi ei kartnud rääkida sellest millest ma mõtlen. Ta toetas mind. Naeris ja tegi mind paremaks inimeseks. Olen õnnelik, et kohtasin teda oma elus.

Aitab mulle tänaseks. See on minu pikim posititus siin.

:) Dont worry, be happy.

24.02.

Hetkel Christina juures. Jään tema juurde ööseks. Tänane päev oli hea :)

Käes oli sügis. Puulehed langesid oksadelt maha, värvudes punaseks. Õhk, mida inimesed sisse hingasid, muutus iga päevaga külmemaks. Aina vähem sai nautida päikese soojust nahal. Päev oli aina lühem, öö aga vastupidiselt pikem.

Kuskil öösel, tänava tumedamas nurgas, seisis üks must kogu. See oli 17-aastane noormees, kelle elu varises kokku. Tema tumedale meeleolue aitas kaasa tugev vihmahoog, mis justkui tema tujule kaasa mängis. Nooruki pead hõivasid väga tumedad mõtted. Ta juurdles selle üle, mis viisil oleks end parem ära tappa ning meeleheitlikult proovis veel leida midagi, mille nimel elada. Aga, ei miski. Tema isa oli surnud. Ema jõi kuskil end täis. Parim sõber lahkus sellest maailmas mõni minut tagasi. Õde narkomaan. Tal polnud enam kedagi. Kedagi, kes temast veel lugu peaks. Ei kedagi, kes hooliks.

Ta oli valmis surema. Teha enesetapu. Milleks piinelda? Leidmata ühtegi muud võimalust, astus ta varjust välja. Pisarad tema näol sulandusid vihmaga ühte. Riided olid läbimärjad. Oli külm, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta ei hoolinud enam millestki. Kergel sammul, käsi rusikas sammus ta mööda inimtühja tänavat. Kuskil kuulda autode tihedat liikumist. Tuhmilt, kuid siiski kuulda.

Justkui äike tabanud puud, tundis ta järsku kellegi puudutust. See oli naine. Seljatagant. Ta oli kallistanud poissi. Täiesti tundmatu naine. Nende teed pole kunagi kokku sulanud, välja arvatud tol hetke. Täiesti tundmatud üksteisele.

Elus juhtuvad ette hetked, mis on saatusega ette määratud.

Naine laskis poisi lahti. Aeglaselt segaduses pööras poiss end ümber. Tema ilme rääkis "Miks?"

Polnud vaja sõnu. Naine teadis, millest ta mõtles.

Justkui vastates tema küsimusele, manades näole sõbralikku naeratuse ja lausudes:" Vabandage mind, ma lihtsalt pidin seda tegema."

Ta vaatas viimast korda poisile otsa. See pilk oli sügav. Analüüsiv. Mõtlik. Ja ta kõndis minema.

Esimest korda üle pika aja oli ta tundnud lootust. See on naine päästis ta elu.

поднимает настроение