26.02.2012
Appii…. ma olen praegu nii õnnelik. Tunnen sellist rahuldust ja lihtsalt lihtsust. Mul tõsiselt hea olla. Elu praegu ei olegi nii halb, nagu ma tavaliselt arvan. Ma ei tea tõsiselt, mis minul viga on? Ma ei tea, miks mul on sellised meeleolu muutused. Üks hetk olen masenduses ja depressioonis, tahan surra ja vihkan kõike ega näe üldse elu mõtet ja samas järgmises tunnen, et suudan kõike, et elu on ilus, nii palju võimalusi, inimesi keda armastad ja hoolid, sõbrad. Ma kardan, et ma ärkan homme ja ma tunnen end jälle tühjana. Ma vihkan end sellepärast. Ma vihkan, et minu pärast peab keegi olema õnnetu. Tõsi ta on, et minu depressiooni all on kannatanud palju inimesi. Mul on tõsiselt kahju sellest.Aitab nüüd minu tunnetest, räägin natukene ka millega olin hõivatud eile ja täna.
Eilne päev algas sellega, et ärkasin kell kuskil 13:00, kohe arvutisse, istusin seal umbes kaks tundi, siis lubasin Christinale end veedan kõik puhkepäevad temaga ning olin sunnitud minema õue, läksime Nastya juurde. Ta tegi mingit video, kuid siiski läks meiega õue. Siin väike paus. Tahaksin rääkida veidike ka Nastyast. Igatahes nagu te teate, temal on uued sõbrad ja POISS. Ma olen tema üle õnnelik, et ta leidis inimese, kellel on tema vastu tunded, kuid…. ta on väga muutunud. Ta pole enam see Shab, kes varem oli. Alati positiivne ja jutukas. Tõtt-öelda, temaga jalutades tekivad meil tihti piinlikud pausid… ja ma ei tea. Varem sain ma temaga rääkida kõigest, kuid nüüd ma tunnen, et ta üha rohkem vaikib. Ta ei tee nalju. Ta ei kirjuta mulle. Tema sõnad tunduvad justkui valed. Ma ei tea, kas ta on vaid minuga selline või ka oma uute "sõpradega" või just vastupidi, on minu seltskond talle igav ja ma pole tema vääriline ning teistega on ta lõbus ja lihtsalt Nastya. Ma enam ei tea millest ta mõtleb. Mulle viimasel ajal tundub, et ta õnnetu. Ma arvasin, et Olewkaga käies muutub ta paremuse poole, kuid nüüd ma kahtlen selles. Ma igatsen teda. Tõsiselt. Ma tõden, et olen viimased nädalad veetnud päevad mõeldes temast ja meie suhest. Kas tõesti ma teadsin teda piisavalt? Kurb, aga tunne, et ta on justkui meid/mind maha jätnud. Tõsi ta on, ta on mitu korda, öeldnud et meie oleme igavad… või mõeldnud oma sõnade all seda. See teeb mulle haiget, kuid üritan sellest üle saada. Ja tundub, et ma saan.
Igatahes läksime temaga jalutama ja see oli lihtsalt masendav. Nastya peaaegu kui üldse ei rääkinud. Tegi küll paar nalja, kuid see pole see. Anja tuli ka välja ja temaga sain rohkem jutu teha. Tegime ühe tiiru ja enda arust olin selline positiivne. Rääksin enamasti mina. Siis läks Nastya koju, videosid tegema kooli jaoks. Ja meie, kolmekesi, mina, Chris ja Anja, christina juurde. Jõime teed. Mõnus meeleolu. Vestlesime. Naersime. Tore oli igatahes. Siis läks Anja koju, ma jäin Christina juurde, ta pakkus mulle jääda tema juurde ööseks ja ma nõustusin. Vaatasime videosid, ja viimaks filmi "Mr.Nobody" Jared Letogo. Nagu ka esimene kord, meeldis mulle ka seekord seda vaadata. Mõnus film. Selline filosoofiline. Paneb mõtlema. Christinale ka meeldis. :) Peale filmi rääkisime ja viimaks uinus Chris. Mina jäin aga oma mõtetega üksipäini ja see oli õudne. Ma ei saanud üldse kübetki und. Lihtsalt ei tahtnud magada ja und ei tulnud. Mingi 3 tundi kindlasti niisama vedelemist. Siiski ma uinusin, kuid magada ei saanud eriti hästi. Hommikul äratas mind telefoni helin. Emps helistas. Nad olid linnas, papaga. Ma sain muideks täna oma telefoni tagasi. Viimaks ometi, nüüd saan muusikat kuulata :D yeees. Sõime, jõime teed ja ma läksin koju. Kodus istusin arvutis, kuulasin muusikat. Kella seitsmeks tulid Chris ja Anja minu juurde. Alguses oli meeolu selline kuidagi igav ja masendav, Chris tundis end halvasti, rääkis vähe, kuid ma ei lasknud nii-moodi edasi minna. Lõppude lõppuks kujunes kõik üli-ägedaks. Käisime saunas, naersime, olime poolpaljad õues :D lisan hiljem pildid. See oli väga hea päev. Ma ei tea, mida ma olen teinud, et sellise päeva ära teenida, kuid ma olen selle üle tänulik. Sellistel hetkedel ma saan aru, kui väga on mul vedanud, vedandu et mina olen mina ja mitte keegi, et minul on need mõtted, need vanemad, ma isegi hoolin väga oma vennast Kaurist, :D ma ei kujutaks oma elu ilma temata. Me küll riidleme, kakleme ja vahest isegi on kuulda väga tigedaid sõnu, kuid me siiski oleme vend ja õde ning ma armastan teda. Sama ka Arnoldi kohta. Me oleme tegelikult temaga väga sarnased. Ma tean, et Arnold hoolib minust ja ma olen selle üle talle tänulik, kui ta näitab ka seda. See on tõesti mulle väga tähtis. Soovisk temaga rohkem aega veeta, ma ei tea, lihtsalt rääkida, kuid temaga olles, keel jääb kinni ja sõnad jäävad justkui kurku. Kahju. Olen tänulik oma sõprade üle. Mul küll ei ole neid palju, kuid on. Ja nad on parimad. Christina ja Anja, aitäh et tegite mu päeva täna ilusaks. Kui te seda kunagi lugema peate ja ka midagi eesti keelest aru saate, siis teage et ma armastan neid. BROOOD :D
Julija täna ei tulnudki. Kuid ta pidi. Igatahes ta sõitis Narva. Isegi mulle ei teatanud. Kurb.
Nii mööduski mu päev. Saatsin oma sõbrakesed koju ja nüüd ma siin olengi. Ja tunnen, et olen õnnelik. Isegi nutta tahaks õnnest. Õnnelik, selle üle, et oskan näha maailma ilu. Ma igatsen viimasel ajal väga palju Küllist. Hülgan end, et varem ei polnud rääkinud Küllile kui väga ma temast hoolin. Ma vihkan end kõige rohkem seetõttu, et toetanud teda piisavalt. Aga ta sai siiski hakkama. Ta on kõige tugevam inimene maailmas. Ta on mulle eeskujuks. Ma armastan ja igatsen teda. Külli sai alati aru minust. Miks ma kirjutan minevikus. Praegugi saab. Ma tahaksin nii väga, et ta oleks praegu siin, minu juures. Et me saaksime rääkida kõigest. Tema juuresolekul ma kunagi ei kartnud rääkida sellest millest ma mõtlen. Ta toetas mind. Naeris ja tegi mind paremaks inimeseks. Olen õnnelik, et kohtasin teda oma elus.
Aitab mulle tänaseks. See on minu pikim posititus siin.
:) Dont worry, be happy.