15.12.2011
Ma ei tea, kuidas praegu oma tundeid kirjeldada. Lihtsalt kõike liiga palju. Ainult ühte ma tean, ma soovin, et mind lihtsaly poleks. Ma ei taha enam elada. Lihtsalt kõik on liiga mõtetu. Mul ei tule absoluutselt midagi välja. Mitte midagi. Ma olen loll, kiole, jube, andetu, närviline, lühike ja kõike. Ma ei taha enam selline olla, aga ma ei muutu. Sellised värdjad nagu mina ei muutu, ja nende elu paremaks ei lähe. Tõsiselt selliseid nagu mina tuleb kohe sündides tappa. Pole mõttet lasta neil piinelda. Sellega teeksin na "meile" väga suure teene. Kas ma soovin liiga palju? Miks ei võiks mul kasvõi ükskord elus, midagi hästi tulla. Kõik on lihtsalt nagu sitaauk. Ma tahan ka, et ma oleksin ilus, pikk, sale, tark, andekas. No muidugi ma pole… ja ei muutu ka kunagi. Ma olen lihtsalt üks mõtetu olevus, kelle elul pole absoluutselt mingit mõtet. Vähemalt niipaljugi mõistust mul on olemas, et aru saada sellest kõigest. Sellest kui jube ma olen. Surm on praegu kõike mõtekam asi, mis üldse pähe tuleb. Ma olen varemgi mõtelnud surmast ja enesetapust, olen seda soovinud, kuid nüüd arvan, et olen jõudmas haripunkti, mil mu jõud on otsas ja otsus seda teha on veelgi suurem. Ma kardan, et varsti ma teengi seda. Mul pole mingit tahet enam elada. See valu on liiga suur. Sest kui mitte praegu, siis aastatega muutub kõik aina hullemaks. Ma ei taha vaadata, kuidas ma päevast päeva õnnetult igavlen sellel maa munal, samal ajal kui teised naudivad elu. Ma ei tea, kas midagi muutuks kui ma suren. Kas üldse keegi nutaks? Tänapäeval on kõik nii rõvedad, ülbed ja ükskõiksed. Ma vihkan seda. Väidan endale igapäev, et olen südinud vales kohas valles ajas, võib-olla isegi valele planeedile. Jumal oli vist teinud vea, kuid mind siia saatis. Ma ei kuulu siia. Ma ei taha, enam olla selles maailmas. Ma pole üldse tugev inimene, ja ma ei suuda seda taluda. Masendus tapab mind. Ja elamine siin on justkui aeglane suremine.
Mul on kahju.