10.10.2011
Nonii… see päev oli küll õudne. Koolis esta tunni ajal oli mull jälle "häbiminut". Minu näol elutsevad praegut mitu nõmedat suurt punni! Hommikuti on täiega külm. Ma ei söö päeva jooksul suhteliselt midagi, enam ei söö hommikule ega koolis, ainult peale tunde kui koju jõuan. Jalkatrennis valitseb täielik KRAHH!! ehk tänane trenn oli väga nõme. Ma ei suuda mängida. Ma ei suuda end kokku võtta. Kui pall saabub minu poole, ma sattun paanikasse ja ma ei tea mida teha. Ühesõnaga ma ei oska mängida. Ja täna äärepealt oleksin oma prillid ka katki teinud, õnneks kõik sai korda. Äkki siis jalgpall polegi mulle mõeldud. Nagu näib, et minu nii-öelda jalgpalli oskused olid näilised ja tundub, et ma ei oska mitte tuhkagi. Jalka tõttu on jäänud mul nii vähe aega, ma ei jõua üldse mitte midagi. Homme veel Julija sünna, ning muusikakool. Ja jälle pole ma õppinud selleks. Tead, (kirjutan sina vormis), vahel ma lihtsalt sooviksin, et maailmalõpp saabuks just tol samal hetkel. Ma lihtsalt vihkan neid hetki, mil tunnen kui lootusetu ja õnnetu ma olen. Need hetked, mil ma taipan, et miski ei muutu paremaks. Ma olen vist nii egoistlik. Ei suuda hinnata seda mis mul on. Ja nii vist ongi. Siiski minu masendusest see üle ei saa.
Vahel ma lihtsalt soovin, et ma muutuks nähtamatuks, lihtsalt ei kellekski, oleksin tühjuse hing. Tihti esitan küsimusele; miks Jumal mind siia maamunale saatis? Ta teadis, et ma saan olema siit õnnetu.
Kuidas sina maailmaga, nõnda maailm sinuga.
Nüüd oma õhtuse traditsiooni juurde - paar osa sarjast, et unustada kui nõme on elu ja siis magama !!
xOxo! Asty)