11.06.2012

Ma võin öelda, vaid ühte, et mul on suur tahtmine lihtsalt aknast välja hüpata. Ma ei taha kedagi kuulda ega näha. Tahan lihtsalt hingelist rahu. Kõik minu ümber käib mulle pinda. Absoluutselt kõik. Kogu see värk eksamitega ja lõpetamisega. Annaks keegi mulle püstoli, ma mõtlemata laseksin endale pähe, et see kõik lõpeks. Ma vaatan end peeglist ja näen seda koledat nägu. Vihkan. Ma vaatan ekooli ja näen seda kolme matemaatikas VIHKAN. Ma vaatan kuupäeva, ja tean, et homme on kõige vihatuim päev aastas, minu sünnipäev, VIHKAN. Mul on praegu nii suur soov, et kõik lihtsalt jääks seisma. Aeg, inimesed. Või veel parem, et kõik lõpeks.

Hinga rahulikult sisse… ja välja. Sisse ja välja. See isegi aitab.

Kõige rohkem mind kurvastab selles olukorras vaid see, et kõikidel on ükskõik. Ükski inimene, ei tea ku palju kurbust, vihkamist ja piina, mida ma oma hinges hoian. Ma arvan, et nad ei suuda seda isegi ette kujutada. Jah ma naeratan, kuid see ei tähenda, et ma olen õnnelik. Keegi ei suudagi mind õnnelikuks teha.Mitte keegi.

Algab peale. Vana Astrit on tagasi tulnud. Tere tulemast depressioon. Tere. Rõõm teid näha!