8.04.2012

Kell: 6.40

Pühapäev.

Öösel ei saanud üldse und. Põhimõtteliselt kuulasin viis tundi järjest muusikat. Viimasel ajal on mul jah probleeme unega. Panin tähele, et kui võtan tableti, siis uinun…. kui mitte, siis olen ärkvel. Mul on juba hirmus. Mis siis kui nad saavad otsa? Hirmus ette kujutada. Nad on tõesti mind aitanud. Ma ei ole enam nii depresiivne. Ma ei mõtle üldse surmast. Elu tundub ilus, kui nii võib öelda. Mind enam ei huvita, mida teised minust arvavad. Ma lausa imetlen ennast. Armastan ja austan. Olen teistega aus ja avameelne. Ütlen nii nagu on. Olen sõbralikum. Naeran palju rohkem. Ma võin lihtsalt istuda ja tuletada meelde mõnda naljakat hetke, ja lihtsalt labist puhkeda naerma.: D Ma tean olen imelik. Muretsen ka rohkem. Elan. Naeran. Üritan õppida vigadest. Lihtsalt üritan olla parem…

Ma ei tea, kas ma olen armunud. Ma ei taha neid tundeid. Ma ei tea, nad pole piisavalt tugevad. See pole armastus. Millest ma üldse räägin? Ma pole kunagi kedagi tõsiselt armastanud. Okay… Rbn, oli…. ma tõsiselt arvasin, et ta meeldib mulle… kuid praegult ei tunne ma tema vastu, mitte kui midagi. Lihtsalt sümpaatne poiss. Jah ta on hämmastavalt tark, aga enam ta mind ei lumma nagu varem. Minu uueks huvipunktiks on poiss, ta on vene koolist ja minust kolm aastat vanem. Ta on tark, vaimukas ja ka välimuselt kena…. Probleem on selles, et ma ei usu armastusse ja ma tean, et see suhe ei kestaks just väga kaua. Ma tahan olla tema sõber ja mitte midagi enamat.