Enesetunne on praegu ühesõnaga SITT. Tunnen seest võimatut tühjust. Tahaks nutta, aga pisaraid ei tule. Ma olin mõnda aega nii õnnelik. Lihtsalt sõnadega seletamatu. Naersin. Positiivne. Arvasin, et need antidepressandid on siiski mõjunud minu peale. Nüüd ma aga kahtlen selles. Võib-olla on asi O.`gis, ta meeldib mulle, kuid ta on minu sõbranna poiss. Ma ei saa mitte midagi sinna paratu. Unustada tahaks kõike, kõik. Olen kurb, sest jälle aiman, et minu elu on sitt ja ma näen kõike hallides toonides. i fucking hate this. Täna Anjaga Tallinnasse, mingi mehega rääkima suve reisist Saksamaale. Loodan tõesti, et kõik tuleb välja, vähemalt siis saab mu tuju ehk natukene paraneda. i hope that.