Kui te praegu küsite minu käest, "kuidas sul läheb?" ma vastan " nagu ikka, normaalselt" Inimesed ju tavaliselt niimoodi vastavadki, kui nende tuju on täiesti pekkis kui halb, kui elu on sitapoole pöördunud ja kedagi see ei huvita. Praegult mul ongi selline tuju. Tõtt-öelda, mul on sitaks kui valus. Isegi pisarad tulevad välja. Ma vihkan seda. Ma vihkan seda, et peale ema, ei tea keegi kui halb mul on olla ja kedagi ka see ei huvita. Keegi pole kunagi minu juurde tulnud ja küsinud "kuidas sa end tunned? räägi mulle…" Mitte keegi. Isegi siis, kui on teada, et mul on halb olla. Tõsi ta on, aga kõikidel teistel on lihtsalt ükskõik. Neid ei huvita. Kaks asja ma sain selgeks nende 15 aasta jooksul mil siin elanud olen. Kõik valetavad ja kõik on egoistid.