17.02.2012

Time waits for no one.

Ühesõnaga, terve nädal ma ei käinud koolis. Ma ei tea. Tõtt-öelda jah! Istusin kõik need päevad arvutis. Häbi mulle. Eile ja täna, pidin lausa valetama emale, et käisin koolis. Tegin näo, et lähen kooli, aga tegelikult peitsin end kuskile nurga taha ja ootasin mil ta lähen Tallinnasse või tööle ning siis lipsasin tagasi koju. Siis kui ema tuli tagasi, ütlesin, et vähe tunde oli.

Üle pika aja, tunnen end rahulikult. Eelmine nädal olin üli emotsionaalne, tunne, et mind kasutatakse või on reedetud. Nagu ma varem mainisin on Nastyal ju poiss ja uued sõbrad ning nüüd veedab ta suurema osa ajast nendega ja mina olen justkui unustatud. See on masendav. Arvasin, et tunnen inimest piisavalt hästi ja pärast selgub, et sama hea võib ta oma sõpru maha müüa. Nüüd ja praegu, on mul ükskõik. Ma suhtlen temaga, msnis kirjutan. Ma ei tee nägusid, ei solvu. Kui ta ei taha minuga suhelda siis palun, ma ei hoia teda kinni. Jah, mul on valus. Ma ei eita seda, kuid mul on tunne, et ma hakkan tasapisi sellest üle minema. Viimased päevad olen väga palju mõtisklenud elu ja surma üle. Nagu teada hõivad suur osa minu pead - suitsiidi mõtted. Tihti kujutlen ette kuidas katuselt maha kukkun, kuidas inimesed nutavad minu katuselt, kuidas nad loevad minu surmajärgset kirja. Ma lausa tunnen sellest rõõmu ja see rahustab mind. Aga see on ju ebanormaalne. Ma ei tea miks ma muutusin selliseks? MIks ma enam ei usalda inimesi, miks ma kõiki vihkan… ei. . ma tean vastust.

Inimestega suhtlemine on minujaoks piin. Ma pigem väldin seda. Nad ei mõista mind, mina neid. Vahel tundub mulle, et oleksin justkui teisest planeedist pärit.

Aitab nüüd filosoofiast.

Praegu käisin saunas. wow. Tõesti õnnelik, et Ove tegi selle korterisse. Praegu tunnen end nii puhanuna ja värskena. Väga lõõgastuv.