11.02.2012

öö.

kuidagi väga imelik tunne on. mõni minut tagasi kirjutasin nastjale igasugust mõttetust. julija kirjutas mulle kaaa, nii hea tunne oli temaga viimaks ometi suhelda! :D väga imelik päev. täna olen elanud üle nii palju tundeid, et lausa külmavärinad seljal. esiteks päev algas sellega, et magasin kauriga sisse. õnneks jõudsin siiski õigel ajal ärgata ja vahele jäi vaid esimene tund. tegelikult kui avastasin, et magasin sisse oli mul plaanis mitte kooli minna. kuid mõtlesin selle, et jälle tekkimas palju puudumisi ja täna nii palju töid, mida hiljem on lihtsalt tüütu neid järgi teha. vedasin end kooli. õpetaja vaatas mind küll imelikult, aga normaalne. ajaloo töö läks suht metsa. ei vastanud isegi ühele küsimusele. kirjanduse töö polnud üldsegi tunnikontroll, vaid hoopiski kontrolltöö. igatahes üle kolme peaks midagi saama. käisin vene koolis ka, sisimas unistasin näha nastjat tema nn printsiga, aga oli tunni aeg ja kedagi polnud. koridorid tühjad. läksin koju. kedagi õnneks kodus polnud. kuulasin muusikat. tantsisin. rääkisin iseendaga või väljamõeldud tegelastega. mõnikord on mul tunne, et ma hakkan hulluks minema. kuulan juba mitmendat päeva ühte ja sama laulu. ja üldse ma ei söö enam krõpse, magusat ja burgereid. mul on halb nendest. okse on suus lausa. kuulan mingeid bahh teed ja armastuslugusid. haha, forever alone, ühesõnaga. tõsiselt eile oli mul mingi viga. lihtsalt nutsin. ma ei lase enam kellelegi mõelda, et mul on kurb. mitte kellelegi. ma olen sellest üle.

aaa käisin veel kristiina juures. üle pika aja oli teda tore jälle vaadata. rääkisime, jõime teed, naersime.: D tema on ka üksik. haha.

käisin ka saunas.

olgu aitab mind tänasest. olen imelik.