10.02.2012

nastja on mind jälle unustanud. väsinud. unustanud. jätnud. nojah, tal on ju nüüd poiss. kes võiks arvata. mõni päev tagasi olin nii rõõmus, nii õnnelik, just tema üle. kuid nüüd, mil ma sain aru, et enam mind keegi ei vaja, on enesetunne lihtsalt õudne. mitte keegi ei kirjuta. julija on kahtlane. tema poiss on ma ei tea, mis… kirjutas mulle mõni päev tagasi "milaja devo4ka: P" -__- kuidas ma peaks sellest aru saama. mind ta ei huvita absoluutselt, tegelikult käib see Sawa mulle isegi pinda, ainult Julija juuresolekul ma sellest ei räägi.

Ma lihtsalt tahan, et sõbrad mõnikord küsiksid minu käest: kas sinuga on kõik korras? isegi siis, kui nad teavad, et ma vastan " minuga on kõik korras " on siiski hea teada, et nad hoolivad sinust.

neil on ükskõik. nad isegi ei tea, et ma üritan enesetappu teha. nad teavad, mul on depressiooni kalduvused, kuid na pole kunagi mind üritanud aidata. no tänkjuu. ja see käib mulle pinda. nad kunagi ei kuula mind. ma üritan midagi rääkida, ei keegi ütleb midagi vahele.