8.02.2012

Tühjus. Kurbus. Petlik naeratus näol. Naeran. Üritan nalja teha. Hinges täielik tühjus. Ma tõesti ei taha, et inimesed mõtleksid, et ma olen õnnetu. See on nõrkus. Oma tundeid ei tohi kellelegi näidata. Sest kui näitad, ta suunab need sinu vastu, ja see teeb elamise veel piinavamaks. Kes küll tahab elada valudes? Keegi.

Ütlen endale, kõik läheb korda, aga tegeld?

Ma valetan, ega ju?

Tahaks, et kõik oleks nagu muinasjutus ja järsku hakkaks kõik paremini minema, kuid mitte.

Keegi ei kuula mind. Keegi ei ürita minust aru saada.

See on kurb.

Ma ei tea, miks ma olen nii nõrk inimene. Miks ma ei suuda ebaõnnestumistele lihtsalt vastu naerda. Ma ei tea.

Üksindus on kõige hullem, mis maailmas võib olla.