Vahel mulle tundub, et hapnik, mida sisse hingan on mürgine. Ja see tapab mind aeglaselt järk-järguliselt ja lõpus ma lihtsalt kukkun kokku. Nii lihtne see ongi. Lihtsalt surra ja mitte olla enam.

Kord küsisin Markuse käest, mida ta teeks, kui tal oleks jäänud üks päev. Viimane päev elus. Viimane koidukuma ja videvik. Päikesesoojus ja taeva tähtede sära. Mille peale raiskaks ta oma aega? Alguses puhkes ta naerma, sest ta arvas et ma teen tema üle nalja, kuid peagi märkas ta mu tõsist nägu.

"Hahaha… sa ei teegi nalja.. kas ma tõesti olen sunnitud vastama sellele küsimusele?" küsis ta hädaldavalt.

Noogutasin muigates.

"Eks… ikka, teeks seda, mida olen kogu oma elu unistanud."

"Palun ütle, et see pole seotud Megan Fox`iga?"

Markuse näeole tekkis kaval naeratus.

"Aga tõsiselt, mida sa teeksid? Millele sa pühendaksin oma viimased minutid?"

"Ma ei teagi, teeksin enesetapu vast."

Olin vastusega üllatunud.

"Enesetapp?! Oled peast segi? Kuidas selline geniaalne mõte sulle pähe tuli?"

Markus kuulis minu sõnades irooniat ja naeratas lõbusalt.

" Sa ise alustasid seda mase juttu siin. Ütlesid ise, et vasta ausalt ja tõsislet. Palun, siin on minu vastus!"

Ohkasin ja mõtlesin, et Markus ei muutu kunagi.

"Palun vabandage mind härra. Kaminski, ma ei tahtnud riivata teie tundeid, " laususin naljatades.

"Ahh… Tess.. tead, mõnikord on mul selline suur soova sind tappa."