20.01.12

Neljapäev

Kuidagi väga kurb on olla. See nädal on venituslikult pikk ja ma ei tea miks. Aeg möödud aeglaselt. Nagu ma juba varem mainisin, olen püüdnud olla elurõõmsam ja suhtuda kõigesse vabameelselt. Ma olen tõesti väsinud sellest, et ma kogu-aeg muretsen. Las elu lähen nii nagu lähen. Ja teate mis. See on vist esimene kord, mil ma aksepteerisin enda tulevikku sellisena nagu ta tuleb. Ma tean, et mu elu ei tule põnev ja seiklusrikkas, kuid kindlasti ka midagi head peaks toimuma. Ja mis siis, et ma pole pimestavalt ilus, 175 cm pikk ja geenius, aga selline ma olen.

Ma olen väsinud mõtetest enesetapust.

Ma olen väsinud inimestest.

Ma olen väsinud suhtlema inimestega, kes kasutavad mind ära.

Ma olen väsinud kuulama pilkavaid kommentaare minu kohta.

Ma olen väsinud sellest, et ma ei suuda oma seisukohti kaitsa.

Ma vihkan seda, et ma kardan oma arvamust välja öelda.

Ma vihkan, et ma häbenen ennast.

Ma vihkan, et mind ärriavad inimesed, keda peaksin armastama.

Ma vihkan, et ma olen selline nagu ma olen.

Ma vihkan, et keegi ei ole üritanud minust aru saada

Ma vihkan, et keegi ei küsi minu käest "Miks sa nii kurb oled?"

Ma vihkan tõesti seda. ja olen väsinud.

Ma olen väsinud olla keegi, kes ma pole. Ma tahan olla inimene, kes meeldiks teistele. Aga ma ei meeldi endale. Inimesed ei kuula mind. Nad ei taha mind tudma õppida. Nad ei tea tõelist mina. Nad arvavad, et olen tagasihoidlik ja häbelik. Võib-olla. Aga tegelt olen lihtsalt kurb.

Ma tahaks, et minu ellu siseneks keegi, kes tõesti armastaks mind just sellisena nagu ma olen. Et ta kuulaks mind, ja teaks miks ma just nii teen ja mitte teistmoodi. Ja teaks, kui valus mul hingata on, justkui hapnik mida sisse hingan on mürgitatud. Tahaks, et minu kõrval oleks inimene, kelle juuresolekul ei peaks ma olema keegi teine vaid mina ise.