10.01.2012

Pole päris kaua aega siia kirjutanud. Igatahes… olen lihtsalt rampväsinud. Ma ei tea, mis minuga on, aga ma ei suuda midagi teha. Minu laiskus on läinud üle uuele tasemele. Enda arust magasin normaalselt. Kuid hommikul oli jälle see nõme uni peal. Koolis olin lihtsalt liikuv laip. Kui keegi oleks mulle padja ja teki andnud oleksin lihtsalt kohapeal magama jäänud.

Palju muutunud.

Julijaga ma ei suhte enam kui üldse. Tema jaoks on nüüd terve elu tema poiss -Sawa.

Nastya leidis endale uued sõbrad. Temaga ma ei suhtle ka enam.

Anja… selline tunne, et ta on minust väsinud? Ma ei tea.

Dashaga hakkasin rohkem suhtlema.

Ainuke, kes on jäänud… Kristina. Kuid ka temaga on alati mul raskused. Me oleme väga erinevad lihtsalt.

Jäänud on mul, vaid minu truu- Murzik :) )

Kurb lugu… ma ei tea. Alguses tõesti oli see mulle, justkui löök selga, kuid nüüd on mul ükskõik. Kui nad ei taha minuga suhelda, siis ärgu seda tehku. Mina ei sunni kedagi. Minu süü pole, et ma nad väsisid minust ära. Mina neid lõbutseda ei kavatse.

Loodan tõesti, et järgmisest aastast saan elada Tallinnas ja käia seal koolis, sest siin Paldiskis ma enam olla lihtsalt ei suuda.