5.12.2011
Ma mõtlen viimasel ajal palju ajast, elust, maailmast. Ma ei tea, kas mulle ainukesena tundub, et aeg möödub jube kiiresti. Ma mäletan, kuidas kolm kuud tagasi 1. septembril läksin kooli… ja mõelge vaid, et sellest on möödunud juba kolm pikka kuud. Lihtsalt jube kui kiiresti aeg lendab. Vahem ma lihtsalt ei jõua sellega kaasa. Mulle tundub, et ma seisan ühe koha peal… ja kõik ülejäänud minu ümber aga liigub liigub ja liigub ning mina ei jõua sellele järele. Ja tõsi ta ongi. Ma olen justkui oma mulli sees, mis ei lase läbi midagi. Vahel ma lihtsalt mõtlen, millal ma muutusin selliseks. Millal muutus suhtlemine inimestega minu jaoks nii keeruliseks. Miks ma ei saa nendega läbi? Miks ma ei suuda naerda, kui nad teevad nalja? Miks ma ei suuda vastu öelda midagi, kui nad räägivad midagi? Ma olen lihtsalt lootusetu.
Täna ma tegin seda. Olen tahtnud seda teha juba pikemat aega, kuid aega on alati väheseks jäänud, kuid täna ma tegin seda. Ma lasin emal oma juuksed maha lõigata. Ja praegu on nad suhteliselt lühikesed, aga ma tunnen end palju paremini.
Minu nägu on lihtsalt õudne. Ma ei tea, mida teha tuleb, et saada nendest vinnidest jagu. Nad lihtsalt ümbritsevat mind igast küljest. Miks ei või mul olla sile ilus nahk? Why?
Täna lugesin artikliki enesetappust ja ühe tüdruku enesetapujärgne kiri, mis pani mind ikka mõtlema. Ja ma mõistan teda.
"Ma ei lõpetanud medaliga, ma ei läinud sinna ülikooli, kuhu vanemad soovisid, ma ei õppinud eriala, mis oleks tasuv olnud. Ma ei suutnud leida tööd, elada eraldi, endaga hakkama saada. Ma ei saanud millegagi hakkama. Ma murdusin.."
Pean tõdema, et viimasel ajal ma ei tunne end halvasti. Mul ei ole soovi surra, kuid ka rahulolu ma ei tunne. Depressiooni mul praegusel eluhetkel kindlasti ei ole. Lihtsalt on normaalne olla. Loodan, et nii see jääbki. Kindlasti on asju, mis mind hirmsasti häirivad, kuid ma ei suuda midagi teha et neid muuta.