Käes oli sügis. Puulehed langesid oksadelt maha, värvudes punaseks. Õhk, mida inimesed sisse hingasid, muutus iga päevaga külmemaks. Aina vähem sai nautida päikese soojust nahal. Päev oli aina lühem, öö aga vastuopidiselt pikem.

Kuskil öösel, tänava tumedamas nurgas, seisis üks must kogu. See oli 17-aastane noormees, kelle elu varises kokku. Tema tumedale meeleolue aitas kaasa tugev vihmahoog, mis justkui tema tujule kaasa mängis. Nooruki pead hõivasid väga tumedad mõtted. Ta juurdles selle üle, mis viisil oleks end parem ära tappa ning meeleheitlikult proovis veel leida midagi, mille nimel elada. Aga, ei miski. Tema isa oli surnud. Tüdruk oli teda petnud tema parima sõbraga. Ema oli kolinud teise mehe juurde. Õde oli narkomaan. Tal polnud enam kedagi. Kedagi, kes temast veel lugu peaks. Ei kedagi, kes hooliks.

"Härra, kas Teiega on kõik korras?" küsis möödamineja.

Poiss vaatas naisele otsa, manades oma näole rahuliku ilme.

"Ei ole mul viga miski. Äitah, et küsisite."

"Sa oled ju alles poisike! Ja läbimärg. Sa jääd haigeks. Emal tuleb sind homme terveks ravida, kui sa praegu koju sooja teki alla ei lähe. Ja kindlasti, isa muretseb, kus tema poeg öösel ringi hulkub. Mine otsemalt koju, laps. Vanemad ootavad. "

Poiss naeratas sõbralikult.

"Ärge muretsege proua. Aga ma arvan, et ma kuuletun teie soovile ja lähen koju. "