Reede.
Ma vihkan oma elu. Ma vihkan oma venda. Ma vihkan oma kooli. Ma vihkan oma sõpru. Ma vihkan oma ema. Ma vihkan seda päeva ja ma vihkan üle kõige ennast. Miks ma küll pidin sündima? Miks mu emps ei võinud teha aborti, nagu ta soovis. Kui vaid minu alkohoolikust isa poleks teda ümber veednud, siis ma ei peaks praegu siin istuma ja seda jura kirjutama. Ma ei peaks siis enam kannatama. Kõik see on lihtsalt üks suur mõttetus!
Esiteks! Minu ema ei tahtnud mind. Ta tahtis teha aborti. See tähendab, et üks võimalus miljonist, ja mind võib-olla poleksi siin. Oleksi parem. Aga teadmine, et sa polnud siia maailma oodatud on veel hullem.
Teiseks! Ma vihkan oma sõpru! Ma ei tea, kas ma võingi neid sõpradeks nimetada. Ma ei saa nendega absoluutselt millegist rääkida. Ega nad mind ei kuulagi. Kõikidel ju ükskõik. Kui üritan midagi rääkima hakata, siis ikka leidub keegi, kes segab mu jutule vahel. Inimesed tihti küsivad, miks ma pole nii jutukas või miks olen nii vaikne, tõsine. Ma ei saa aru, mis nad imestavad. Ise süüdi!
Kolmandaks! Ma vihkan oma elu! Ses mõttes, miks ma pean elama selles sitahunnikus. Miks ma pidin sündima sellel igaval sajandil, selles mõttetus riigis, kus poliitikud toppivad raha omale tasku. Miks pidin südnima sellel ajastul, kus inimesed on egoistlikud ja ülbed. Ma vihkan seda! Ma vihkan, et ma pean oma eluaastad elama mõtetult ja igavalt, ning midagi muuta ei saa.
Ma vihkan oma kasvu. Ma ei saa aru, miks ma ei võiks olla nagu iga teine ja kolmas inimene maailmas NORMAALKASVUGA. Miks pean mina olema imetillukese kasvuga ja teistele otsa vaatama alt ülesse. I hate that. Ja ka modellimaailmas pole mul enam lootusi. Thanks mom! Geenid ja üleüldse.
Ma vihkan oma välimust. Pidin sündima suure kõvera ninaga, nende tobedate huultega, näoga, kehaga. Thats all SUCKS !
Niiet kui keegi minult järgmine kord küsimus, miks ma selline olen, siis vastused lugege ülevalt!!