Kolmapäev. Day when i realize, that I hate people who around me in shcool.
Im fucking hate my school! Ei noh! Ma ärkasin hommikul. Sõin putru ja ruttasin kooli. Esimeseks tunniks klassijuhatajatund, mis oli lihtsalt mõtetu! Parem magaks. Siis inglise keel, mis läks hästi. Edasi BIOOOgia, ja tänane bioloogia tund oli maailma hullem. Igatahes meie tunniteemaks olid inimese luustik ja õpetaja tõi mingi inimese skeletti klassi. Siis igaüks pidi minema tema juurde ja näitama kus mis luu asub, ja õige nimetusega. Absoluutselt kõik klassis olevad JOBUD sai sellega hakkama, ja Mina, mina !!! kes bioloogias number ÜKS, saavutasin idiootsuses esimese koha. Ma isegi ei teadnud, kus asub reieluu, ja näitasin üldse roideid -___- Appi, kui piinlik oli. Siis üks klassikaaslane Anna.M seadis endale eesmärgiks mu elu põrguks muuta. Ta mingi niisama tuima ütleb mulle; varsti sa sured! Mingid niisama mõtetud nalja- surma ähvardused. Ei noh, muidugi, ma naeran vastu, teen selline tobeda näo ette, kuid tegelikult ma vihkan teda. Ja veel vihkan Annit. Ma lihtsalt ei mõista neid inimesi. Kuidas nad saavad öösel rahulikult magada, kui on terve päeva otsa inimestele igasuguseid tobedusi näkku ütelnud. Äkki asi on minus? Äkki olen hoopiski mina liiga hea? Ma ei tea, aga mina kunagi ei suudaks inimesele öelda, et tema pere on väärakas või et " oled täielik taun vää". Ei need ei solvanud mind. Ma ei võta enam nende sõnu eriti tõsiselt vastu. Kooliaasta alguses seadsin eesmärgiks hakata klassikaaslastega suhtlema, ja ma arvasin et see tuleb mul hästi välja. Üritasin kõigest jõust hakata meeldima nendele. Naersin, siis kui tahtsin nutta. Selleasmel et öelda " SAOLEDTÄIELIKDIBIIL…" ütlesin "ohh. vaene sina. " Aga tundub, et ma ei pea enam seda tegema. Ma ei meeldi neile nagunii. Ja tihti ma arvan, mis minuga viga on? Miks on suhtlemine inimestega nii raske. Miks nagu, ma ei saa öelda midagi nii naljakat, et kõik vedeleksid põrandal naerukrampides. Nad ei salli mind: /
Jah… Aga vähemalt üks hea asi ka juhtus. Ma sain nimelt matemaatika kontrolltöö VIIE! Appi, see oli tõesti ainuke valgusekiir tänases päevas. Muusikakoolis läks ka enam vähem. Järjekordselt sain aru, et olen solfedžos sama hea kui MITTEMIDAGI. Ei oska, ei tea. Imestan, et käin igal nädalal ka vene keeles. Aga nii see on…
Siis veel, et mul on võimalus nüüd käia jalgpallitrennis. Tänases trennis ma ei olnud, aga loodame et olen järgmine kord ja kõik saab olema hästi.
Praegult aga sisendan endale, et
It`s just a bad day. Not a bad life.
Loodame, et nii see ongi. Küll tuleb ka hea päev… kunagi ju peab.
Praegult juba mõtlen tõsiselt, et pärast üheksandat minna Tallinass elama. Et käia seal koolis ja muud puha. :D Äkki see muudaks minu elu paremuse poole. Ma ei tea, aga I dont think so. Mulle tundub, nagu siis ma jookseks jälle oma probleemide eest, mida ma tavaliselt ka teen. Aga kui mu probleemidele polegi enam lahendust?
Byebye, xoXo.