Neljapäev. Jooksuvõistlused.
Okay. Alustame sellest, et ma olen pool suve ennast veidike treeninud ja käinud sörkjooksu tegemas ja kui koolis pidime eelmine nädal 4000 meetrit jooksma, siis olin muidugi tüdrukutest esimene ja saavutasin 13 koha. Umbes 20 minutit läks mul 4 km jooksmiseks. Peale selle, tahtis kehalise kasvatuse õpetaja, et ma läheksin jooksuvõistlustele pikamaa jooksu jooksma. Muidugi ma keeldusin, sest üle kõige maailmas kardan mina, seda, et inimesed peavad minust pettuma või vean neid alt. Kuid pärast mõngingate klassikaaslaste palumisel, ma siiski otsustasin minna.
Nonii neljapäeva hommik algas niimoodi, et ma magasin halvasti, pool ööd ei saanud und ja hommikul polnud piima, et seda maisihelvestega süüa, nii et jäin hommikusöögist ilma. Läksin kella 9 kooli ja seal ootas mind buss. Õpetaja oli mind nähes õnnelik, ja see parandas natuke mu tuju. Istusin bussis üksi ja masetsesin. Keilas võtsime peale ühe poisi ja üllatuseks istus ta minu kõrvale: /. Kuigi ees olid vabad kohad. Ja niikaua kui ta minu kõrval istus, mõtlesin miks ta seda tegi.
1. Kas ma meeldin talle?
2. Kas ta tahtis olla võimalikult lähedal oma sõpradele ? (kui ta oleks ettepoole istunud siis ta poleks?)
3. Arvatavasti teine võimalus on õige.
Nii jõudsimegi Kosele, kus parajasti need võistlused toimusid. Nonii ja siin algabki see 7 tunniline seiklus. Sain teada, et minu pikamaajooks on kuskil lõpu poole, ehk 3-4 tundi niisama passimist, kuidas teised jooksevad. Sain juttu ka teiste koolikaaslastega, kellega ma tavaliselt niisama ei räägi ja see pani mind üllatuma. Pärastpoole selgus, et gümnaasiumis on üks tüdruk puudu ja sprindi jooksmiseks on vaja 5 inimest. Noja muidugi nad panid mind jooksma. Kogu jõust üritasin vastu hakata, aga kes mind ikka kuulab. Jooksin ära, ja õnneks ei kukkunud ei komistanud ning see on juba suur pluss. Pärast vaatasin niisama, kuidas teised jooksevad. Ühe asja ma sain teada, APPI MEIE KOOL ON IKKA NII KOBA. Me olime peaaegu igas võistluses kas viimased või eelviimased. Ja see on masendav. Pärast hakkas Katja torm veel möllama ja oli sitaks külm. Sajas ka vihma, tuul puhus tugevasti. Jällegi polnud ma midagi söönud ja isu mul ka polnud.
… 3-4 TUNDI niisama passimist… kaasa elamist, teistega suhtlemine.
Ja saabumas on minu tipphetk. Muidugi olin ma veidike närvis. Ja pikamaajooksu jooksin mina, Neti ja Geili. Mina olin kõige viimane. Jooksma pidi 2 staadioni ringi ehk 800 meetrit. Ei see polnud palju. Aga saabumas oli minu jooks. Ma arvan, et alustasin liiga kiiresti ja sellepärast väsisin lõpupoole nii ära, et ei suutnud isegi kiirendust teha. Selle üle on mul väga häbi. Noh kõige viimased me ka polnud, kuid ka esimeste hulgas mitte. Pärast seda oli mul selline tunne, et olen kõiki alt vedanud.: / Kas ikka oli nii?Noh, vahetasin riided ja kohe pärast seda sõitsime koju. Tagasitee läks kiiresti ja olingi kodus. Sõin, jõin. Emaga oli üks ebameeldiv vestlus, nagu "kui minuga midagi juhtub. . siis… siis…". Ma korrutasin talle, et midagi ei juhtu ja et ta ei räägiks sellest. Siis tuli Nastya ja aitasin teda eesti keeles. Pärast tuli meelde, et homme on estaks muistend vaja kirjutada ja otsustasin et ei lähe kooli XD eheee. Tegin hommikul nägu, et olen haige ja siin ma olen, arvuti taga.
Pärast lisan pilte sellest jooksuvõistlusest.
Mis ma lõpetuseks öelda tahan, et ma ei sattu sellepärast masendusse, vaid liigun edasi ja teen rohkem trenni. Sain aru, et pean oma jooksutempot tõstma ja õppima kiiresti jooksma. Kui see saab tehtud; D olen väga õnnelik.
