Tol hetkel, ma tundsin, et miski oli muutunud. Ma ei teadnud täpselt, mis asi aga ma tundsin et midagi tähtsat oli juhtunud. Siis ma veel ei taipanud, et mind enam pole. Vedelesin soojal liival ja vaatasin taevast. Oma sõrmedel lasin mängida liivaga, mis isegi rahustas mind.
Kaugusesse vaadates märkasin lendamas üksikut lindu ja mõtlesin, kui sarnased me temaga mingil määral oleme. Üksi. Täiesti üksi.
Korraks silmadele langes loojuv päikesekiir ja sosinal ütlesin endale jutkui meelde tuletuseks. "Aeg on käes. "
Tõusin püsti ja viisin silmad loojuvale päikesele, mis mõne minutiga kaob kuhugi salapärasesse kohta. Nagu ma armastasin ka vahest öelda "peitis end mere taha".
Punane ja kollane valgus võitlesid teineteisega ühteaegu. Merepind sädeles. Ja selle kohal lendasid linnud. Võis tunduda, et nad justkui hõljuksid.. Nii võrratu vaatepilt, mis rahustab hinge. Toob nii lihtsa tunde südamele. See ongi päikeseloojangu hurm. Võlub ja pimestab inimest samaegselt. See veenab inimest mõtlema: "Kõik on hea. Kõik saab korda. Kõik on ilus. Maailm on ilus." Viib reaalsusest minema.
Peagi oligi tumedus päikese valgusest jagu saanud. Tulemas oli videvik. Taeva kohal mänglesid pilved, mis värvusid punasega. Lained voogasid tugevamalt andes üha rohkem endast märku. Miski õhus oli raske ja külm.
Leinameeleolu kerkis uuesti esile. Mõne minutiga kogutud helgus, ilu ja vabadus oli silmapilkselt kadunud.
Miski vaevas mind.
Olin üksildasem kui merehädaline oma parvega keset ookeani.
" Tead… kui oled nii kurb, siis armastad päikeseloojanguid, " lausus tundmatu hääl.
Tõusin ehmatusest püsti.
Olin ehmunud. Olin väga hirmunud. Olin lihtsalt keeletu. Ma ei oskanud… ei ma ei teadnud, mida teha… mida öelda.
Hetkene vaikus… mis tollal tundus mulle venituslikult pikk. Lained ja tuul olid vaibunud, justkui kogudes jõudu. Ja järsku puhus jälle külm tuul. Lained üksteisega võistlemas.
Ta ilmnes nähtavale. Aga näha oli vaid tema siluett. Ta seisis paigal liikumatult
Ma vaatasin teda ja tema vaatas mind. Kumbki lausumata midagi.
Tuul näis mängivat tema riietega. Juuksed tema peas lendlesid. Surusin pea alla ja vaatasin liivast maad. Piinlik vaikus.
Hoolimata läbi liivatormi ja loksuvate lainete kuulsin omaenda südamelööke, mis iga löögi tagant aina kiirenesid. Ka minu aeglane hingamine järkjärgult kiirenes.
Paanikahoog tabas mind järsku, kui märkasin teda liikumas. Enne kui olin midagi aru saanud, oli ta minust kinni võtnud ja enda poole surunud. Tema haare oli pehme ja õrn, justkui hoides midagi, mis võis hetkega miljoniteks kildudeks murda. Nii see ka oli mõnes mõttes.
" Lummavalt kaunis, " lausus poiss, " oli tänane loojang. "
Tuul peksis minu nahka. Mul oli külm.
" Tead, vaid vähesed oskavad hinnata selle võlu. "
Ma vabanesin tema embusest ja vaatasin tema poole. Vaatasin tema meresiniseid silmi, mis oli täis lootust. Ja äkki hakkas kuskil minu sees koitma. Erksad mälestupildid kerkisid minu peas ja ma taipasin, kes ta on.
" Kas sa tulid mind endaga kaasa võtma?" küsisin hirmunult.
" Jah, " vastas ta.
" Kuidas see on olla?"uurisin tema käest.
" Mis? "
" Surm, "ütlesin tundetult.
" Kurb. "
" Kuidas see juhtus… minuga ? "
" Kas sa siis ei mäleta?" küsis ta. Tema hääles polnud kosta üllatust.
" Ei. "
" Sa tegid enesetapu. "
Vaikus.
" Mis nüüd edasi saab? "
" Ma ei tea, " vastas ta lihtsalt ja tema pilk oli suunatud kaugusesse.
Miski vaevas teda. Ta oli mures ja väsinud.
Järsku ta pööras minu poole. Haaras minu õlgedest kinni ja ütles midagi…. Ma ei kuulnud enam midagi. Silme ees läks kõik uduseks ja ma olin maha kukkumas. Ma ei eksisteerinud enam siin. Selles maailmas. Mind enam polnud.